Ja jõuavadki jälle jõulud kohale! Kas pole tore, kui võid kindel olla, et mõni hea sündmus saabub õigel ajal niikuinii, vaatamata ilmale ja ilmakorrale, hoolimata aja- ja rahapuudusest või kehvast tujust! Mida vanemaks saad, seda enam õpid hindama kordumise kordumatust ja soovidki, et „kõik oleks nii, nagu ikka on olnud“. 

Laste jaoks on jõulud alati olnud eriline aeg, mida oodatakse juba enne esimese lumehelbe langemist, ning tundub, et kaubandustegelased on selles asjas lastega mestis: igal aastal hakkavad poodide vaateakendel üha varem tegutsema päkapikud, naeratama jõuluvanad, särama inglid ja kappama põhjapõdrad, saanid täis salapäraseid kingipakke. Muidugi mõeldakse igal aastal juurde veel uusi üllatusi – põnevaid mängukonsoole, erilisi nukke, imepärast elektroonikat ja muid ahvatlusi. 

Jah, jõuludes peab alati olema midagi uut ja samas peab neis leiduma ka üht-teist vana ning traditsioonilist. 

Neil, kes juba aastaid ajakirjanikuleiba söönud, tuleb pea tööle panna, et lugejaid mingi uue, huvitava ja samas siiski jõulupärase looga üllatada. Mina, kes ma juba ülikooli viimastel kursustel õppides olin aeg-ajalt asendustoimetajaks Tähekese ja Pioneeri kaksiktoimetuses, olen pidanud jõuluteemalisi värsse kirjutama nii palju, et neist sai lõpuks mitu raamatut. 

Eelmise sajandi kuue-seitsmekümnendatel aastatel võttis ajakirjade kujundamis- ja trükkimisprotsess peaaegu kolm kuud, seepärast pidi toimetustel „jõuluvaim“ (tollal täpsemalt öeldes NÄÄRIvaim) peale tulema juba septembrikuu keskpaigas. Teadagi pidasid ka ajakirjanikud nagu kõik eestlased kodus jõulusid, mitte nääre – nojah, näiteks Eesti Kommunisti tegijad võib-olla sõna „jõulud“ suhu ei võtnud, kuid kes teab, võib-olla kaunistasid ka nende tube juba jõululaupäeval uhkesti ehitud kuused, poest võis osta ju ka säravaid punaseid viisnurki kuuselatva kinnitamiseks.

Linnades hakati kuuski müüma alles 27.–28. detsembri paiku, kuid jõulupuud olid juba 24. detsembril olemas kõigil linlastel, kellel oli maal sugulasi – ja viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel olid peaaegu igal eesti linnalapsel olemas maavanaemad-vanaisad ja onud-tädid. Kuuskede oksad seoti osavasti tihedalt ümber tüve nööriga kinni, ning jõupaberisse või ajalehtedesse mähituna said puukestest kenad kepid, mis võis rahumeeli mitte ainult autosalongis, vaid ka liinibussis või rongivagunis linna viia. 

Maal toodi jõulukuused kodulähedasest metsast ning kolhoosipered võisid neid rahumeeli ehtida juba enne jõululaupäeva. 

Õpetajatega aga olid teised lood – neil peeti tollal valvsalt silma peal ja see, et pedagoog võiks jõululaupäeval kuuseküünlad süüdata, ei tulnud kõne allagi. Mina sain seda kogeda nelja-aastaselt: mu õpetajast isa oli metsast toodud kuusele pannud ristatud lauajuppidest koosneva kuusejala alla, aga kuuseehete karpi kapi otsast alla ei võtnud, vaid kattis puu voodilinaga ja tõstis kempsuesikusse, öeldes: „Anna andeks, kuuseke – ajad on sellised!“ 

Ka koolidirektor onu Helmut ütles meile sisse astudes vabandavalt naeratades, et ajad on sellised, mis parata. Kaua direktor meie pool ei olnud ja kui ta lahkus, tõmbas isa aknakardinad kokku, kontrollides, et nende vahele ei jääks pisikestki pilu. Siis tõi ta kuuse tuppa tagasi ja me hakkasime kahekesi seda ehtima. Ega meil palju ehteid olnud – mõned hõbedased klaasmunad, mõned kullatud pähklid, väikesed lainelised küünlajalad ja paar peotäit karda, mida isa kutsus ingli juusteks. 

Minusuguse tüdrukutirtsu meelest oli jõulupuu edasi-tagasi vedamine kummaline, kuid eks suured inimesed käitu sageli laste meelest arusaamatult ja veidralt. Alles mõni aeg hiljem kuulsin, kuidas isa oma õdedele tollele ajale iseloomuliku musta huumoriga pajatas, et Eesti hagijas aitas ta hädast välja. Nimelt oli koolidirektor nagu mu isagi kirglik harrastusjahimees ja isegi kooli tunniplaani koostas ta jahihooaegadega arvestades: talvel, jänesejahi ajal, andsid mõlemad tunde varahommikuti, et saaks veel valges metsa minna, ja kevaditi olid nad koolitöödega ametis veidi hiljem – siis jõuti kenasti enne tunde tedremängus ära käia.  

Koolijuht oli küll jahihuviline, kuid koera tal polnud ning sestap oli jänesejahil tähtsaks tegelaseks meie töökas heleda häälega Eesti hagijas Sirka, kes liitis jahimehi sedavõrd, et kui haridusosakond andis koolijuhtidele käsu kontrollida, kes pedagoogidest kodus jõule tähistab, siis teatas onu Helmut nelja silma all mu isale, millal ta oma kontrollkäigule saabub – kell kuus ei tohtinud toas kuuske olla. Kas ta ka teisi õpetajaid sellest teavitas, seda ei osanud me arvata. Aga aastakümneid hiljem meenutas üks mu ülikoolikaaslane, kelle vanemad olid samuti õpetajad, et tema isa-ema said Stalini ajal haridusosakonnalt karmi noomituse, kuna keegi naabritest oli nende aknast sisse piiludes näinud jõululaupäeval toas küünaldega kuuske ning rutanud „organitele“ kaebama. Minu isa puhul poleks kaebuse korral arvatavasti noomitusega piirdutud, kuna tema naine viibis kui „Nõukogude kodumaa reetur“ poliitvangina juba Komi ANSV-s. 

Muidugi ei osanud ema tuhande üheksasaja kolmekümnendatel aastatel kodutütreid juhtides ja lastele Eesti hümni õpetades aimatagi, et tal saab kunagi olema „Nõukogude kodumaa“, mille reetmisega ta iseseisva Eesti väikeses maakoolis hoolega tegutses …

Nii et õpetajaamet on vägagi eluohtlik! Alles mõned aastat tagasi sain ühest kirjatööst teada, et aastatel 1950–1952 vallandati Eesti koolides üle 600 pedagoogi ning 150 neist arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse. 

Nõukogude ajal seda ei teatud ja küllap arvas enamjagu represseeritud õpetajatest nagu mu emagi, et nad saadeti kahekümne viieks aastaks Siberisse mingi eksituse tõttu. Aga selge see, et õpetajal kui mõjuvõimsal inimesel on tohutu tähtsus uute põlvkondade kasvatamisel, harimisel ja suunamisel. 

Pärast Stalini surma võisid ka õpetajad jõulupuu tuppa tuua, vähemasti ei käidud nende kodusid kontrollimas. 24. ja 25. detsembril toimusid tavaliselt koolides õppenõukogud, ning poolaastatunnistuste jagamine ja koolipidu jäi 27. või 28. detsembri peale. Aga jõuludest said üpris nobedasti näärid, kuigi pühadekaartide saatjad soovisid tavaliselt korraga nii häid jõulupühi kui ka rõõmsaid jõule. Lastel läks nääridega harjumine kergelt, sest igaüks tahtis ju näärivanalt kinki saada ja selleks tuli õppida pähe näärilaule ja näärisalme. 

Ja kui ikka ausalt meelde tuletada, siis olid nääripeod meie, laste jaoks, ilmatu vahvad! Laulukoori ja näärinäidendite proovid, loosipakkide tegemine, klassiruumide, koolisaali ja kuusepuu ehtimine – see kõik oli nii põnev ja eriline! 

Maakooli suuremad poisid käisid koos õpetajaga metsast kuuske toomas ja tassisid kaasa ka ilusaid igihaljaid karukoldasid – nende murdmine on tänapäeval keelatud, aga kuuskümmend aastat tagasi kaunistati koldadega nii lagesid, seinu kui isegi seinalehte – näis, et rabametsas kasvab koldasid tohutul hulgal, ja karukollavanikute eriline hõng segunes nii mõnusasti kuuselõhnaga … 

Praegu paneb imestama, et ei tekkinud tulekahjusid – nii kodudes kui ka koolis puistati kuuseokstele vatitupse, mis pidid jätma mulje lumisest metsast, ja samas süüdati tagasihoidlikes küünlajalgades okstel kõikuvad valged ning punased kuuseküünlad … Elektriküünlaid oli raske hankida ja need läksid ka väga kiiresti rivist välja. Poest ostetud kuuseehteid oli tollal koolil väga vähe, seepärast meisterdasime käsitöötundides värvilistest paberitest laternaid, südamekesi ja kette. Isetegemise rõõm oli suur! Minul oli kiusatus meisterdada ka heleroosade põskedega inglikeste rinnakujusid – selliseid, nagu olin näinud koolitädi jõuluehete kastis –, kuid klassijuhataja arvas, et need ikka ei sobi paberlaternate sekka. 

Meie kool asus kunagises mõisahoones – nüüd nimetataksegi teda mõisakooliks – ja koolitädi Armiida oli kunagi töötanud mõisateenijana. Kui mõisnikud koos teiste baltisakslastega enne sõda Saksamaale kolisid, ei hakanud nad selliseid õrnu esemeid nagu jõuluehted kaasa vedama ja kinkisid need tädi Armiidale. Läikivpruunis puukastikeses ilutses vatiga vooderdatud lahtrites õhukesest portselanist kohvikanne, suhkrutoose, vaase, hõbedasi roose ja jääpurikaid, ning eriti ilusad olid suuresilmsete lapsinglite rinnakujud, mis olid trükitud läikivale papile – jah, neid ei sobinud nimetada näärieheteks, neid tuli ikkagi kutsuda jõulueheteks, nagu koolitädi meile oma varandust näidates ka tegi. Oleks tahtnud teada, missuguseid pidusid need inglikesed omal ajal ehtisid … 

Inglitega olid Nõukogude ajal üldse kummalised lood – neid nimelt ei tohtinud üldse mainidagi! 

Võitleva ateismi ajastul võis veel aru saada sellest, et lapsed ei tohtinud teada midagi inglitest, kes tõid Petlemmas rõõmusõnumi jõululapse sündimisest – teda ju poleks saanud näärilapseks ümber nimetada –, aga päris absurdsena mõjus see, et inglid tulid välja jätta või ümber ristida ka tõlkeluuletustes. Suur pahandus oli Heinrich Hoffmanni lõbusate lasteluuletuste kogumiku „Kolumats“ avaldamisega 1982. aastal: Andres Ehini tõlgitud raamat oli juba trükitud, kui tsensori silmad äkki avastasid, et autor oli sisekaanele joonistanud inglid ning kirjutanud sissejuhatavas salmikeses: „Lapsed, olge paid ja head, siis teil ingel paitab pead!“ Ehin parandas ingli mammaks, ja kirjastuse Eesti Raamat lastekirjanduse osakonna töötajad pidid trükikojas kaaned lahti rebima ning asendama parandatud, ilma ingliteta lehtedega. Et toonase kombe kohaselt oli raamatu tiraaž päris kopsakas – 80 000, siis võib ette kujutada, kuidas selline stahhaanovlik töö toimetajaid rõõmustas … Minu tõlgitud soome luuletaja Pia Perkiö luulekogust „Õnnelaps“ avastati last lohutama tulnud ingel õnneks enne trükkiminekut ja loomulikult tuli otsida asenduseks üks teine, ilma „religioosse propagandata“ luuletus. Imelik küll – ingleid, jumalat ja kirikut pelgas Nõukogude võim nagu vanakurat välku, kuid selle võimu mantlipärijad peavad ennast läbi ja lõhki jumalakartlikeks!

Keskkooliajast mäletan, et paljude Tallinna koolide juhid saatsid jõululaupäeviti õpetajaid kirikute juurde patrullima – ei teagi, kas õpilasi jumalakojast ära ajama või „patustajate“ nimesid kirja panema. Peab ütlema, et see mõjus noortele hoopis vastupidiselt – trotsi pärast kirikusse minejaid oli võib-olla rohkemgi kui neid, kes külastasid seda usuliste veendumuste ajel. Vaesed pedagoogid, vaevalt selline ülesanne neid õnnelikuks tegi! Mäletan, kuidas mu tädi rõõmustas, kui kutsusin teda jõululaupäeva õhtul Kaarli kirikusse – ta oli harjunud, et eelistan kirikuskäimisele kirjanike maja musta laega saali külastamist. Mis seal salata, mind huvitas seegi, kas ja kes meie kooli õpsidest patrullitööd teeb – aga ei märganud neist kedagi. Üllatusena nägin Kaarlis küll meie laulmisõpetajat Ene Kaasikut (keda muusikarahvas praegu tunneb Üleoja nimega), kuid temal polnud valvamisega tegemist – tema laulis hoopis kirikukooris! 

Inglid tulid koos jõuludega meie maale tagasi alles 1980. aastate lõpul ja lapsed võtsid pühad paugupealt omaks – eks kodudes oli jõuluvaimu siiski alal hoitud! Koolipeod said pühalikkust juurde, kodudesse ilmusid päkapikud, kes tõid heade laste sussidesse maiustusi. Täiskasvanute meedias ilmus jõulude legaliseerudes üsnagi ülemeelikuid kuulutusi: näiteks kutsuti noori jõulupidudele, kus jõuluvana etteaste järel tehti striptiisi ja kokteile pakkusid topless-ettekandjad – vabadus missugune! 

Ingleid õnneks vist veel striptiisi tegema ei panda, kuid nendegi tegevusraadius meedia järgi otsustades aina laieneb. 

Leidsin hiljuti internetist Reet Hiiemäe väga huvitava uurimuse ingli stereotüüpidest tarbijareklaamides. Autor leiab, et jõulukaartide, kinkepakendite ja kujukeste kaudu on inglitest saanud pilkupüüdev reklaamfiguur, sest ingleid käsitledes ei pea inimene enda jaoks selgeks mõtlema keerulisi süü ja patu teemasid ja igal inimesel on oma arusaam ingli väljanägemisest. Pealegi pole ühelgi usundil inglitele autoriõigust. Jõulueelsel ajal vaatavad inglid meile vastu nii kaubanduskeskustest, jõulukaartidelt kui ka pakenditelt. Hiiemäe on avastanud ingleid reklaamimas nii tualettpaberit (Angelsoft), parfüüme (Nina Ricci, Givency) kui ka alkoholi (Jägermeister). Ilmselt on uurijal õigus, kui ta leiab, et „ei ole kuhugi kadunud inimeste igatsus üleloomuliku kaitsja ja päästja järele, kes vastutusest vabastaks ja imeväel elu õigele rajale suunaks. Ja peaasi, et see hea elu algaks kohe.“ 

Kui aga lapsi silmas pidada, siis loodetavasti avaldab millalgi keegi kirjastajatest Hoffmanni „Kolumatsi“ uustrüki, kus on soovitus: „Lapsed olge paid ja head, siis teil INGEL paitab pead!“

Üsna mitu aastat tagasi kirjutasin Hea Lapse jõulunumbrisse luuletuse, mis lõppes nii: „Kohe tuleb tuttav ingel tunnistusi jagama.“

Inglil, keda mina silmas pidasin, olid käharad kartulikoorekarva juuksed, lilletikandiga kampsun ja sõbralikud silmad – selline oli mu esimene klassijuhataja Vaike. Enne talvist vaheaega saadud koolitunnistus oli minu jaoks kõige tähtsam, sest see oli esimene. Hinded olid seal küll enam-vähem ühesugused, aga ikkagi oli neid põnev uurida. Jõulude (jah, tollal nääride) ajal sai seda õhukest dokumenti tähtsalt kõigile sugulastele ja sõpradele näidata, ja uhke tunne oli paluda isal oma nimi kirjutada lahtrisse, kus seisis kiri „Lapsevanema allkiri“. 

Tänapäeval, nagu selgus, pole mõtet lapselastelt poolaastatunnistust küsida: kõik on internetis. Klassijuhatajast ingel pesitseb nüüd samuti seal … Ja seda, mis homseks õppida antud, näeb ka ainult internetist. Kui ei kardaks mõjuda vana torisejana, siis vangutaksin pead. Kuulsin, et minu endises koolis hakati siiski kasutama ka klassipäevikuid – mõeldes, kui sageli esineb maakohtades elektrikatkestusi, on see väga oluline. Las olla mõni asi ka internetiväline! Jõulud õnneks veel on. Ja küllap ka jõulutunne …